Norra keel (norra keeles norsk) on Skandinaavia keelte hulka kuuluv germaani keel, mida kõneldakse Norras ja mõningal määral norra emigrantide seas.
19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi keskpaigani oli USA Kesk-Läänes elujõuline norra keele kõnelejate kogukond.
Norra keel sarnaneb väga rootsi ja eriti taani keelega.
Norra tähestik
Tähtesid c, q, w, x ja z kasutatakse ainult laensõnades.
Bokmål ja nynorsk
Norra keelel on kaks ametlikku kirjakeelt (keelekuju): bokmål [b'ukmool] ('raamatukeel') ja nynorsk [n'üünošk] ('uusnorra keel'). Bokmål on tavalisem variant; uusnorra keelt kasutab kirjas 10...15% elanikest, eriti Lääne-Norras. Rahvusvahelised dokumendid tõlgitakse bokmål'i.
Alates 1951. aastast on riiklik keelenõukogu (Språkrådet) püüdnud kaht keelekuju lähendada. Juhtiv kirjakeel on endiselt riksmål, millele anti 1929 ametlikult uus nimi bokmål. Lähendamiskatsed on andnud hübriidseid keelevorme, mis on keelelist segadust veelgi suurendanud. Keelekujud on siiski vastastikku arusaadavad.
Kummalgi keelevormil on "radikaalne" ja "konservatiivne" variant. Mõlemad on ametlikud keeled, kuigi valdav osa norralasi kõneleb mõnd bokmål'i varianti. Kogu riigis peavad õpilased kirjandeid kirjutama mõlemas keeles.
Foneetika ja fonoloogia
Mõlemas norra kirjakeeles on 9 täishäälikut, millele vastavad tähed a, e, i, o, u, y, æ, ø ja å. Igaüks neist võib olla pikk või lühike. Omasõnades esinevad diftongid au, ei ja øy ning laensõnades veel ai ning harvem oi ja ui.
Välislingid
- Eesti-norra-eesti sõnaraamat
- Norra nimede kirjutus ja hääldus EKI teatmikus
