Halltsiitsitaja

Liigi kirjeldas 1758. aastal Karl Linné. Oma iseärasuste tõttu võrreldes teiste Emberiza-tsiitsitajatega, käsitletakse teda sageli perekonnas Miliaria.

Halltsiitsitaja on palearktiline liik, ta on levinud piirkondades Loode-Aafrikast ja Euroopa edela- ja lääneosast läbi Türgi ja Lähis-Ida kuni Kesk-Aasia ja Tjan-Šanini. Eestis on halltsiitsitaja juhuslik haudelind.

Halltsiitsitaja üldpikkus on 16–19 cm. Emas- ja isaslind on sarnased ning välimuselt meenutab halltsiitsitaja jämedanokalist põldlõokest. Sabal puudub valge värvus.

Häälitsused on klirisevad, laul koosneb tiksuvatest silpidest ja nendele järgnevast klaasiklirinasarnasest helist. Laulab lennul või mõnel väljapaistval kohal istudes, ka maapinnal.

Halltsiitsitaja asustab kuiva ava- ja kultuurmaastikku, jäätmaid, karjääre. Põllumajanduse intensiivistumise tõttu on tema arvukus mitmel pool Euroopas tugevasti vähenenud.

Kevadel teevad isaslinnud mängulendu ja paarituvad mitme emaslinnuga. Emaslind rajab kõrtest koosneva pesa maapinnale. Kurnas on 4–6 muna. Pojad lahkuvad pesast umbes poolteise nädala järel pärast koorumist. Halltsiitsitaja pesitseb aastas kaks korda.

Eesti esimene halltsiitsitaja pesa leiti 29. mail 1947 Nõmmel.

Halltsiitsitaja toitub seemnetest ja putukatest.